Sunday, March 15, 2015

Mount Wellington

Pühapäeva õhtu lõpetas väike väljasõit Hobarti kõrval kõrguvale Mount Wellingtonile. Ka Charles Darwin ronis siia otsa, kuid arvas, et vaade 1270 meetri kõrguselt pole just eriti kena. Muidugi võis tema arvamus tuleneda ka frustratsioonist, et ta vallutas tipu alles kolmandal katsel ja kahepäevase retke tulemusena. Minu meelest oli igastahes väga ilus!

4 kraadi ja parasjagu suur tuul oli :)

Taamal laiub Hobart oma 200 000 elanikuga ja eriti kaugel on Tasmaania lõunatipp.

Leia pildilt vallabi!




Oli ju ilus :)
Kalli-kalli!

Pilte neljapäevasest teadustripist ja pühapäevasest loomapargist!

See nädal möödus väga kiirelt ja lõbusalt! Teisipäeva õhtul sain töökaaslase Robi ja tema kihlatu Julia juures ehtsalt LAVi toitu proovida (veiseliha on rosinatega üllatavalt hea!), neljapäeval võeti mind ühe katseala ülevaatamisretkele kaasa ja sain kauneid idaranniku vaateid ja Tasmaania kuiva metsa nautida ning pühapäeval Hobarti lähedal loomapargis mõnuleda!

Kõigepealt neljapäevasest retkest… teisipäeval ei teinud lihtsalt pilte, sest ma sõin niii isukalt :) Kõrvalpõikena, siinsed asiaadid hämmastavad mind oma rohke telefonikasutusega! Minu vanamoodsale silmale on mõnede käitumine raskelt ebaviisakas - näiteks õhtusöögi ajal pidev facebookis scrollimine või terve laudkonna söömise katkestamine, sest KÕIK peavad oma telefoni grupipildi saama.. ja meil on neid manikaalmobiilitajaid seitse.
Aga tühja sellest, mainisin lõigu alguses ikkagi neljapäevast retke. See oli ülivinge! Siinne ülikooliseltskond, kellega ma koos töötan, on nii vahva ja humoorikas! Seega oli väljasõit ka täpselt seda!

See on väga muljetavaldav, kui palju need poisid loodusest teavad. Õpin iga päev nii palju uusi asju!

Hea kamo

Väike armas orhidee ehk midagi Tiiule

Kaks reisikaaslast käisid isegi ujumas. Rob ütles, et kui Eestis vesi alati nii külm on (18 kraadi), siis ta küll kunagi meie mail suplema ei lähe. Lubasin sooje järvi ja soodate tuulte korral ka sooja merd. 

Liblikas leidis omale Robi ja ei tahtnud lahti lasta.


Matkasime mööda jõge ülesvoolu ja ilm läks üha ilusamaks.

Täna käisin Robi ja Juliaga kukkurloomi kaemas :)

Saime näiteks kängurusid peo pealt toita...

… vombatibeebisid paitada...

…Austraalia konnkurgu kurbadesse silmadesse kiigata...

…ja kukkurkuradite päikesevanni vaadata.

Niiii nunnu oli!


Kukkuradid on üllatavalt väikesed. Olin neid millegipärat oluliselt suurematena ette kujutanud.

Kahjuks on need armsakesed väljasuremisohus. Seda nii inimeste tõttu, kes neid muudkui alla ajavad (suurepärane varjevärvus asfaldile, eksole, ning kuna inimesed kihutavad ka teistest loomadest üle ja ei tõsta neid tee pealt ära, jäävad need vaesekesed muudkui söömishoos rataste alla), koeri metsa lahti lasevad ja metsa maha raiuvad kui ka nende seas leviva haiguse tõttu.

Õnneks töötatakse vähemalt haiguse vastu vaktsiini välja.
Pildil on kukkurkuradi kohta vanurieas - tervelt kuueaastane - daam.

Mis on Austraalia ilma koaaladeta?

Pai-pai!


Nullilähedase toiteväärtusega lehtede söömine väsitab ilmselgelt ära.

kvoll, inglise keeles eastern quoll (Dasyurus viverrinus

Whaaaaa..?? Sul on kängurukrõbinad otsas!?!

Midagi Martinile :) Tiger snake, aga väga tuhmide triipudega

Aitäh Robile ja Juliale ülivahva päeva eest!

Väga väga mõnus pühapäev oli! :)
Kalli-kalli kõigile!

Sunday, March 8, 2015

Jälle rannas

Kuigi möödunud nädal oli produktiivne, otsustasin laupäeval hommikupoolse jaheda ilma puhul tööle minna - see on huvitav ja loomulikult asjalik tegevus. Kohtasin seal naljakat post-doci Sami, kes oli taimi kastma tulnud. Järgnev vestlus ajab mul siiani suunurgad kõrvuni. Kõigepealt küsis ta mult, kas käin iga päev tööl (kujutage ?!?! lause lõpus), mille peale vastasin, et ei, mul ei olnud lihtsalt midagi muud huvitavat teha. Selle peale kohkus noormees nagu ma oleksin pärast tema mingit kohatut nalja invaliide kohta oma puuet tunnistanud: "This is so sad. I'm sorry! I didn't know!" :D
Selgitasin talle, et ei ole ma nii kurb midagi - kui kaks taime tehtud saan, siis lähen randa.
Ja läksingi :) Sattusin mõõna ajal, nii et nägin krabisid ringi sibamas. Antud konkreetne isend oli muidugi loid, nii et sain mobiiliga pildi tehtud.
Pühapäeval oli ilm eriti mõnus - 22 kraadi ja mõõdukas tuul, nii et päike ei olnud kordagi kaua pilve taga. Selle puhul käisin kohe kahes rannas. Esimeses jalutavad inimesed oma kutsusid, nii et käisin piilusin veidi neid.

Tasmaanias algas sügis. Nähtavasti võtavad inimesed seda päris tõsiselt. See oli tänaseks minu päris oma rand.

Mõõn algas.. täna, kui kaamera kaasas oli, ellu jäävaid krabisid ei näinud.
Surevaid küll.


Teomaailm.

Mackays kippusid need linnud mind oma tiivaogadega ründama. Tasmaanias on nad õnneks malbed ja üpris kartlikud.

Lisaks randades käimisele jalutasin ka mööda Hobarti kesklinna ja uudistasin oma linnaosa, Sandy Bay väikeseid tänavaid. Kuna mu telefon loeb samme ja kilomeetreid, võin uhkelt öelda, et sel nädalal sai 75 kilomeetrit taldu kulutatud :)

Kalli-kalli ja ilusat kevadet!


Saturday, February 28, 2015

Päev botaanikaaias

Täna sai Hobartis kaksteist huvitavat kilomeetrit jalutatud ja enamus neist Royal Tasmanian Botanical Gardens'is. Botaanikaaeg on suur ja väga mitmekesise taimestikuga, aga on suures osas ka laiuvate muruplatsidega park. Siin on valik kahesajast pildist, mille täna klõpsutasin :D
Sõnajalgpuud.

Käbisid oli igas suuruses.

Midagi Liisale :)

Korraks tuli päike välja, et saaksin vesiroositiigist kenama pildi.

Aga näete, ikkagi sadas ka.

Selle kuuse käbid olid üle 30 cm pikad.

Toores.

Botaanikaaed on Hobartit läbiva lahe/jõe läänekaldal.

Kummipuu kunst.

Mulle meeldis selle taime ingliskeelne nimi: the golden everlasting.

Kenad onju.

Kakaduuududud.

Kakaduuududud.

Munadepühadele mõeldes :) Nähtavasti on lihavõtted siin juba praegu üliaktuaalne teema. Target lubab minu saabumisest alates juba soodsaimaid mune - garanteerivad lausa.

Nii uinutavalt pehme taimeke.

Kui ma saaksin vaid nende lõhna teile kuidagi edastada!

Mesimummud kasutasid päikeselisi hetki väga asjalikult ära.

Meenutas mulle maalitud õit.

Seal on ka subantarktika maja koos sobivate linnu- ja hülgehäältega.

Jaapani aed.


Kui pardipere teist korda kohtasin, olid nad juba väga sõbralikud - pojad tulid minu jalgade juurde ja mamma jättis nad minu hooleks, kuni ta teise emalinnu minema pragas.

Jalutasin kesklinna tagasi Soldiers Memorial Avenued, kus on 510ne Esimeses maailmasõjas hukkunud Tasmaania sõduri mälestustahvlid ja nende auks istutatud puud.

Siin on värvilised papagoid ka! Ja need on päris suured linnud - nagu meie rästad.

Ülikoolile kuuluv uhke maja, mille eesmärgi olen piisavalt unustanud, et Google ka ei aita.

Kokkuvõttes oli mõnus ja väsitav päev. Homme algab taas uus töönädal, millelt loodan veel rohkem häid tulemusi, kui eelmiselt. Timil on ikka nii suur paljasseemnetaimede valik siin, pea hakkaks ringi käima, kui nimekiri juba valmis poleks. Loodan sellest läbi tuhiseda, et veel 4 liiki lisaks teha, mis mind kõvasti huvitavad! :)

Kalli-kalli kõigile!