Saturday, April 25, 2015

Mägised ja metsased matkad

Laupäeval viisid meie kallid töökaaslased Scott ja Erin minu ja Robi matkama. Kuna pea kogu Tasmaania vaevles vihma ja tuule käes, muutsime oma esialgseid plaane ja võtsime ette veidi pikema retke läände.

Humalaistandused, mille populatsioonigeneetika kohta Erin oma doktoritöö tegi.

Matk Juddi järve äärde viival vahest rohkem vahest veel rohkem mudasel rajal :D

Vaated olid algusest peale vinged ja nägime isegi sinist taevast!

Libisesin ja kukkusin ainult kaks korda...

… aga teesklesin, et tegin breiktantsu, nii et au jäi alles :D

Taamal pilvis Mount Anne.

Sõime mägede all jõe ääres mõnusa lõuna, mille Erin Anzac Day puhul küpsetas. Ühtlasi õppisin uue sõna - bush-bashing. Tegevus, mis oli vajalik lõunapaika jõudmiseks, kuna otsustasime rajalt kõrvale minna, et kaunitele Huoni mändidele kelmikaid pilke heites einestada.
(Loomulikult ei ole tegelikult tegemist mändidega, aga kuna britid on taimede nimetamisel siinmail äärmiselt ebaoriginaalsed olnud, siis kahel korral kolmest on paljasseemnetaime nimeks mänd pakkumine õige vastus)

Ülimõnus poolmetsik matk oli!


Päeva teine matk oli Creepy Crawli nimelisel rajal müstilise haldjaauraga metsas, kus kõik puud olid paksu samblakihiga kaetud ja risti-rästi sama samblaste liaanidega ühendatud.


Kolmas ja viimane matk laupäeval oli lühike ring Big Tree matkarajal, kus asub maailma kõrguselt teine puu… ja hunnik top kümne võistlejaid, mis aeg-ajalt tormijärgselt kohti vahetavad.

90-meetrine eukalüpt (Eucalyptus regnans). Neljasaja-aastasena oli ta juba suur hermafrodiit, kui esimesed valged inimesed Tasmaaniasse tulid!

Kokku on Tasmaanias 16 rohkem kui 90-meetrist eukalüpti, mis on muide maailma kõrgeimad õistaimed.

Antud piirkonna edukaim sirutaja.

Lisaks kõrgetele mägedele ja puudele nägime igat värvi seeni! Ausalt - kõikmõeldavad kollase ja pruuni toonid, aga ka punased, roosad, lillad, sinised, rohelised ja süsimustad kübarad! Kahjuks oli enamikus kohtades liiga pime, et head pilti saada :(
Siin on tõepoolest sügis!
Ja muide, siin kasvavad ka kukeseened üksikutes metsades!

Ülimõnus ja tore viimane väljasõit oli! Nüüd jätkan pakkimist ja loodan, et ma midagi maha ei unusta! :)

Keda huvitab, siis hakkan 29. aprillil Eesti poole lendama ja saabun Tallinnasse 30. aprilli õhtul.

Kalli-kalli!

Monday, April 20, 2015

Tahune

Võtsime Robiga pühapäeval ette retke Hobartist lõunasse Tahune Airwalkile. Iga hetk sinna olin kõige rohkem lõunas, mis ma kunagi olen olnud!
Maantee jooksis mööda laia jõe äärt, kus ujusid Austraaliale omased mustad luiged ja tee oli pikitud üksikute kohvikutega. Ühes peatusime ja ostsime tassikesed kohutavat kohvi. Nii halvad olid, et paari lonksu pärast kasutasime tasse ainult käte soojendamiseks. Vähemalt on linnuke kirjas, et elu halvim latte on ära proovitud - ja ma olen alles 25 :P

Soovipuu AirWalkil :)
All kohmitsesid vapper mees ja vähemvapper kiivriga mees, kes korjasid mööda lennanud ja maha põrganud raha rahvuspargile.

Vaatamata sellele, et jalutusrada on puuvõrastiku vahel 37 m kõrgusel, jäid enamik latvadest meist ülespoole. Hästi vahva oli ka see, et suurematel puudel olid sildid juures, mis liigiga tegu on ja ka paar huvitavat fakti selle liigi kohta.

Osad, põhiliselt eukalüptid, otsustavad lambist siin, et 40 m on vussikestele ja 60-80 m on aktsepteeritav kõrgus.

Oma jalgade ette alla oli üsna õõnes vaadata läbi metallvõre, mille peal me käisime.



Eelmised pildid said tehtud torni küljest välja rippuva ja väga õõõõtsuva silla otsast (Tahune Cantilever).
Näete, allpool pole toestust - ainult 2 trossi hoiavad üleval. Aga silt lubas kuni 12 beebielevanti peale lasta, nii et meie ja kaks asiaati ei olnud jurakale probleemiks.

Kes ei tea, siis pildil on seened :D

AirWalkilt jätkuval matkarajal oli päris ägedad pikad rippsillad, kuni sa ei satu neile ühel ajal maakast mammiga, kellel üks laps keti otsas ja teine meeleheitlikult silda kõigutab. Me nägime vallabit ka, aga ilma ketita laps ajas ta minema.

Tahune'ist sõitsime edasi Hastingsisse, aga sealt pole mul ühtegi pilti, sest päike oli juba madalal ja matkarada oli tehtud väga mõnusalt ja müstiliselt taimekoobas :) Jäime nokkloomi ootama, keda paraku ei tulnudki, mis siis et olime ju kokku leppinud. Unustasime ka kella vaadata ja meid oli kahe paari(!) kahemeetriste väravate taha lukustatud, kui metsast välja jõudsime. Õnneks oli turvatädi juhuslikult mööda jalutamas ja lasi meid välja.

Vahva seiklusrohke pühapäev oli!
Nibin-nabin rohkem kui nädala pärast hakkan tagasi sõitma! :)

Kalli-kalli!

Sunday, April 5, 2015

Muuseum ja värki.

Üle-eelmine nädalavahetus ja loomulikult kõik seda ümbritsevad tööpäevad möödusid põhiliselt andmeid kogudes ja muude siinse tööga seonduvate asjade ajamises. Välja arvatud kolmapäeva õhtupoolik alates kella 4-st, kus peeti tööl munadepühadeolümpiat ja tehti grilli. Supertore oli ja kõigile suureks üllatuseks võitis meie võistkond tervelt kaks köievedu, vaatamata asjaolule, et koosnesime kahest mehest, kahest naisest ja kahest kümneringis aastaid näinud poisist :) Eriti magus oli võit nelja mehe ja ühe sportliku tüdruku vastu, mille lõppedes ütlesid vist kõik, kaasa arvatud meie, "What just happened?" Praegu on Tasmaanias piiikkk puhkenädal - reedest teisipäevani on osariiklikud puhkepäevad. Mina võtsin aga ainult laupäeva ja pühapäeva vabaks ja tutvusin kohaliku ajaloo, loodusloo ja kultuuriga. Suurim osa infost omastasin Tasmanian Museum and Art Gallery's. Ülejäänu on tänavatarkus.
Kuna mainitud muuseum on ka kunstimuuseum, siis on liblikadki sümmeetriliselt, kordustes ja loomulikult ilma siltideta eksponeeritud.

Jack jumpers. Sipelgad korralikult näperdatud klaasi taga. Tegemist on kõige rohkem inimesi teispoolsusesse saatva kohaliku liigiga Austraalias. Iga nelja aasta sees hukkub vähemalt üks inimene nende hammustuse tagajärjel. Pidi sitaks valus olema ja väga paljud on allergiliselt. Hea, et ma metsas käies kahe jalaga nende pesas seisin paar nädalat tagasi. Veel parem, et ma nad kõik piiksudes maha suutsin karata enne kui ükski hammustas :D

Muuseumis oli ka ajutine näitus Things I Once Knew: The Art of Patric Hall, mis on üks parimaid modernse kunsti näitusi, mida kohanud olen. Vanakraamist ja muudest äraviskamisele minevatest asjadest valmistatud tõsiselt liigutav ja mõtlemapanev kunst
Iga impeerium on kellegi luudele ehitatud.

Kontidega seoses oli huvitav ka fakt, et kõik Tasmaaniale endeemsed emud on ära söödud ja luud muuseumis on olnud kellegi õhtusöök, mille ümbert lihh ära maiustatud.

"The still beat of hummingbird wings, like the stopped watch of the age of reason"
"Beetles laid out like currency gathered from the four corners of the empirical"
"Once the divine privilege of kings and queens, it was the taxidermist who bestowed upon the ermines last caress"
Filigraanne kujutus muuseumieksponaatide kurvast saatusest.

Mitme eksponaadi kõrval oli kettaga telefon, mille torust sai privaatselt teosega kokkuminevat luulet või lugu kuulata. Raamatute peal on kaks erivärvi tanki, kelle rajad on raamatute kaantesse jäljed teinud.
"His was a language of scattered bones that lay on the yellow ground of old books with broken spines. Words that made the aching moan of a tired wind through leafless trees, rattled the backdoor of his mind and sang the sad songs of a forgotten country."

Suur vana klaasustega kummut oli tehtud ühe naise elu kujutavateks stseenideks.


Kogu antud Patric Halli näitus on kriitika tänapäeva ühiskonna kohta, mis raiskab nii asju kui ka inimesi.

Jällegi ilma siltideta :D Suurematel loomadel olid lipikud juures tegelikult. Lihtsalt eksoskelett oli informatsiooni jagamisel ilmselget pidurdav tegur.

Tasmaania osariigimineraal.

Pühapäeval olid lihavõtted ja Erin oli nii armas, et kinkis mulle Austraaliapärast munapühamaiust.

Tähistasime värskelt väljakolinud majakaaslase Earliga lihavõtteid peene magustoiduga - besee põldmarjade ja šokolaadiga kaetud pistaatsiapähklite ning värskelt valmistatud vanillijäätisega. Mmmmmm :)

Tervitusi Tasmaaniast! Kolme nädala pärast näeme!
Kalli-kalli!

Saturday, March 21, 2015

Freycinet rahvuspark

Käisin eile Robi ja Juliaga Tasmaania kirdeosa rannikul Freycinet poolsaarel rahvuspargis.
Võtsime ette 18-kilomeetrise uskumatult ilusaid vaateid täis pikitud vinge matka. Lisaks vedas meil ka ilmaga: päev oli soe ja öine taevas selge, mistõttu nägin tagurpidi Orioni, lõunaristi, Linnuteed ja hunniku võõraid tähti, mille kohta mul fototõendus puudub. Ülejäänud uhke väljasõidu tõendusmaterjal on nüüd teie ees:

Wineglass bay. Nime saanud palju kohutavama asjaolu pärast, kui lahe kuju.

Wineglass bay paradiisirannas :)


Uudishimulik kontvõõras jäi lõunale hiljaks.

Eelnenud nädalale kontrastiks oli taevas täitsa selge.

Isthmus track risti üle poolsaare. Esiplaanil grass tree, mida ähvardab samuti Phytophtora nagu Uus-Meremaal kauripuid.

Keset poolsaart oli midagi Aafrikapärast. Mõtlen heinamaa ja mägede kooslust, mitte lumivalget turisti.




Hazards beach

Päike paistis silma :)



Seeneline...

…kes sõi oma saagi kupatamata ää.

Väike kaunis rannake oli õhtuoote näksimiseks sobilik.


Rob ja Julia ootamas, kuni ma oma pildid tehtud saan :)

Päikeseloojang x-karjamaa kohal

Meie y-karjamaal teisel pool teed mahesiidri ja lootusega, et siinpool pulli ei ole.

Kõrs.

Meie ustav, aga nõrgavõitu suksu.


Kalli-kalli!